Lood inimestest, kes suudavad oma kuju muuta, on pärit ammustest aegadest ning usk libaolenditesse on olnud teada üle maailma. Kas tõesti on kuskil inimesi, kes tunnistavad, et jah mina olen see libahunt või neid, kes moondavad end mingisuguseks loomaks? Või on see hoopis nagu Kitzberg kirjutas – vaid ühiskonnast väljatõugatud inimene?
Loomaks muundumine on rahvapärimuses olnud alati kõige levinum transformatsiooniviis. Paljuski on selle taga uskumus, et libaloomana käidi jahil ja käidi toomas liha laua peale. Et see oli lihtsalt selline praktiline vajadus tuua perele mitmeks nädalaks süüa, seda eriti vaesemal ajal.
Me võime vaid ette kujutada, kuidas see maailm võis toimida, muiste ei nähtud psüühilist erinevust inimese ja looma vahel. Inimese maailmavaates olid muundumised loomadeks võimalikud. Tihti peeti loomi jumalatele või teistele kõrgematele mütoloogilistele olenditele isegi lähemal kui inimesi.
Libaloomad figureerivad paljude rahvaste pärimuses ja neist kirjutati juba antiikajal. Aafrikas seostati muundumislugusid eelkõige leopardiga, Lõuna-Ameerikas jaaguariga, Lääne-Aasias tiigriga ja Türgis metsseaga, Euraasia pärimuses on esikohal hundi ja karu kuju.
Kirde-Indias on võimalik tänaselgi päeval kohtuda inimestega, kes kannavad pärimust ja kelle kohta öeldakse praegugi käivat öösiti kas libatiigriks või inimleopardiks. Räägitakse lugusid, kuidas suured nõiad külas käisid mantratega tiigreid kontrollimas ja kuidas nõid kõndis läbi külatänava, talutades tiigrit kõrvapidi.
Eesti rahvapärimuses võib rohkelt leida lugusid, kus peaosa etendab just libahunt. Peamiselt muudavad end libahundiks nõiad, kuid ka tavalised inimesed võivad hundiks muutuda, hundiks käia või ka hundiks muudetud saada. Kuigi eesti pärimuses on kõige rohkem mainitud hundiks muutumist, leidub ka ilveseks ning isegi hobuseks muundumist või muundamist.
Arvatakse, et müüt libahuntidest on eesti rahvapärimusse jõudnud germaani ja/või slaavi rahvastelt. Samuti aitas libahundi müüdi levikule Eestis kaasa tol ajal huntide suur arvukus. Meie esivanemad hoidsid ja austasid hunte väga. Usuti, et hundid kaitsevad kurja silma ja halbade vaimude eest. Ise käidi hundiks samuti selleks, et kurivaimudega võidelda ning endid näljahäda ning ikalduse eest kaitsta. Hundiks käimise eest sai sageli kergema karistuse kui nõiaks (ehk kuradi teenriks) käimise eest.
Libahundiks muutumine toimus tavaliselt hundinaha abil, kuid leidub ka muid viise – hundi jalajäljest joomine, mõne nõiajoogi manustamine või loitsusõnade lausumine. On teatud ka, et kodunt lahkudes võeti hundinahk kaasa, et vajadusel kohe hundiks saada.
Võib-olla oli muiste, kui inimesed olid siiski suhteliselt sunnismaised, transformatsioon nagu suur soov muutuda, välja pääseda, saada siit ära käia, kuhugi ära liikuda, olla keegi teine. Teadupärast on hunt üks kiiremaid liikujaid. Ehk oli see siis mingi vaimne ruum või koht kuhu ümber paikneda. Tänapäeval meil on võimalik igale poole kerge vaevaga liikuda ja me ei ole selles mõttes sunnismaised, et oleks vajadust transformatsiooni järele.
Kunagi elavad olnud usukujutelmad loomtransformatsioonidest on ajas muutunud. Praegu avalduvad nad teistsuguses kultuurikontekstis, arusaamine on muutunud, maailm on avardunud. Kas seesama libahunt ja teised transformatsioonid ongi eelkõige üleloomulike vaimolendite omadus või ka nende inimeste võime, kes valdavad maagilisi kunste?
Kuidas see transformatsioon käib ja kuidas selline mõtteviis üldse toimib ning kuidas see on võimalik selles materiaalses maailmas, seda kõike saab kuulata 7. oktoobril Põlistarkuste ja Rahvaravi kooli ülipõnevas loengus Maarahva põlised tarkused: Libahunt ja teised loomad pärimuses, kus teemat avab Eesti rahvausundi uurija Ülo Valk.
Kokku kirjutanud: Merle Liisa Ilves