Kui hästi sa iseennast tunned? Nii nagu enamikul inimestel on sinulgi tõenäoliselt korralik ettekujutus oma soovide, väärtushinnangute, uskumuste ja arvamuste kohta. Igaüks järgib oma isiklikku moraalikompassi, mis määrab ära, kas ta on “hea” inimene või mitte. Üks asi, milles ilmeksimatult kindel võid olla, on see, kes sa tegelikult oled. Aga mis siis, kui sa eksid? Mis siis, kui suur osa sellest, mida oled seni uskunud iseenda, oma moraalsuse ja käitumise kohta, pole tegelikult täpne peegeldus sinu tõelisest olemusest? Enne kui hakkad end kaitsma selliste sõnadega nagu: “No kuule, sina ju mind ei tunne! Sa ei tea, milline on olnud minu elu ja mida kõike ma olen pidanud läbi elama!”, mõtle korraks järgmist: Kas oled kunagi hetke ajel öelnud või teinud midagi tõeliselt alatut, mida hiljem kahetsesid? Kui kahju oli juba tehtud ja keegi oli sinu tõttu haiget saanud, tundsid kohe endas pead kergitamas suurt häbitunnet. Ehk küsisid pettunult endalt mõttes: “Miks ma küll nii ütlesin?” Just see küsimus “Miks?” viitabki millegi tundmatu olemasolule. Ja kuigi sinu tollane reaktsioon võis olla igati põhjendatud (ja ehk isegi õigustatud), kaotasid siiski viivuks enda üle kontrolli, mis tähendab, et sinu hoolega konstrueeritud minapildi taga peidab end sootuks teistsugune inimene. Kui see inimene sinu vaatevälja kerkib, siis palju õnne – oled äsja kohtunud oma varjupoolega.
Vari: ametlik sissejuhatus
“Vari on moraalne probleem, mis esitab väljakutse inimese ego-isiksusele, sest varju ei saa endale teadvustada ilma märkimisväärse moraalse pingutuseta. Varju teadvustamine nõuab inimeselt oma iseloomu hämarama külje olemasolu ja ehtsuse tunnistamist. Selle sammu astumine on vältimatu, kui inimene soovib leida mis tahes sügavamat teadmist iseenda kohta.” – Carl Jung, “Aion” (1951)
“Varju” mõiste käis esimesena välja Šveitsi psühhiaater Carl Jung kirjeldamaks iseloomu neid külgi, mida oleme otsustanud endas tõrjuda ja maha suruda. Meis kõigis on ühel või teisel põhjusel selliseid omadusi, mis meile ei meeldi – või mis meie arvates ühiskonnale ei meeldiks – ning seetõttu pagendame need omadused sügavale alateadvusse. Meie identiteedi kõigi allasurutud osade kogumik ongi see, mida Jung nimetas meie varjuks.
Kui oled selline inimene, kes üldjuhul on endaga täitsa rahul, siis võid ehk arvata, et see kõik sinu kohta ei käigi. “Mina ju enda juures midagi ei pelga,” mõtled ehk. “Armastan end pealaest jalatallani.”
Häda on aga selles, et sa ei pruugigi olla teadlik neist isikuomadustest, mida enda juures pelgad. Jungi teooria kohaselt püüavad inimesed psühholoogiliselt kaugeneda seda liiki käitumisest, emotsioonidest ja mõtetest, mida ohtlikuks peavad.
Selle asemel et astuda vastu millelegi sellisele, mis meile ei meeldi, teeskleme hoopis, et seda pole olemas. Agressiivsed impulsid, tabuks peetavad kujutlused, häbiväärsed kogemused, kõlblusetud tungid, hirmud, irratsionaalsed soovid, vastuvõetamatud seksuaalihad – need on vaid paar näidet varjupoolest ehk asjadest, mis on inimeses varjul, aga mille olemasolu ta endale tunnistada ei soovi.
Järgnevalt mõni näide tavapärastest varjukäitumistest:
1. Kalduvus teisi karmilt arvustada, eriti siis, kui arvustus põhineb impulsil.
Ehk oled isegi märganud end kohati sedasi tegemas; oled näiteks maininud mõnele sõbrale, kui “naeruväärsed” kellegi teise rõivad välja näevad. Sügaval sisimas vihkaksid aga väga, kui keegi sinule niimoodi sõrmega osutaks, niisiis arvustadki teisi, kinnitamaks nõnda endale, et oled teistest targem ja sina küll kunagi samasugust fopaad ei teeks.
2. Teistes vigade otsimine omaenda ebakindlustele tuginedes.
Internetis kohtab sellist käitumist kõikjal. Mis tahes kommentaariumis võib eest leida hulgaliselt trolle, kes kutsuvad nii artikli autorit kui kaaskommenteerijaid “lollideks”, “idiootideks”, “debiilikuteks”, “andetuteks”, “lammasteks” ja nii edasi. Irooniline on asja juures see, et internetitrollid on enamasti kõige ebakindlamad inimesed üldse.
3. Äkiline suhtumine inimestesse, kes asuvad sinust alamal võimupositsioonil.
Kohtasin sellist käitumist sageli, kui kassiirina töötasin. Kõik klienditeenindajad on seda kahtlemata oma nahal kogenud. Inimesed võtavad sageli üleoleva hoiaku nende suhtes, kellel pole võimalik vastu hakata. Teiste üle võimutsemine on varju moodus korvata inimese enda abituse tunnet mõne võimsama jõuga silmitsi seistes.
4. Igas olukorras ohvri mängimine.
Oma eksimuse tunnistamise asemel on inimesed valmis erakordseteks ponnistuseks selle nimel, et jätta endast mulje kui vaesest süütust kõrvalseisjast, kes ei pea millegi eest vastutust võtma.
5. Valmidus oma eesmärkide saavutamise nimel teistest üle sõita.
Inimesed on küll varmad oma edukust tähistama, aga samas ei tunnista nad, et on selle edu saavutamise jaoks võib-olla teisi tüssanud. Igapäevaselt võib seda näha näiteks olukordades, kus inimesed trügivad kassas järjekorda vahele või sõidavad liikluses teistele ette. Suuremas plaanis võib näiteks tuua korporatsioonid, mis pööravad poliitilisi otsuseid enda kasuks ning tagavad nõnda endale maksusoodustusi vaesemate ühiskonnaklasside arvelt.
6. Teadvustamata eelarvamused ja tendentsid.
Inimestel on sageli kombeks teiste kohta asju eeldada üksnes välimuse põhjal – tegelikult on see üsnagi loomulik nähtus (ja tihti ka kasulik, näiteks ohtliku inimese tunnuste märkamise puhul). Paraku on kergesti võimalik sellega liiale minna ning muutuda negatiivselt eelarvamuslikuks. Kuna aga ühiskonna surve igasuguste eelarvamuste kõrvaldamiseks on väga suur, lähevad inimesed sageli kergema vastupanu teed ja lihtsalt teesklevad, et neis pole rassistlikke, homofoobseid, ksenofoobseid, seksistlikke jms kalduvusi, selle asemel et endaga tõsiselt tööd teha ning endas peituvad negatiivsed stereotüübid kõrvaldada või neid tasakaalustada.
7. Messiakompleks.
Mõned usuvad, et on tohutult “valgustatud” ja seetõttu ka ilmeksimatud. Nad tõlgendavad kõiki oma tegusid püüdlustena teiste “päästmiseks” – aitamaks teistel nii-öelda “tõtt näha”. Tegelikult on sel puhul tegu näitega vaimsest ümbersõidust, mis on aga järjekordne varju ilming.
Projektsioon: oma pimeduse nägemine teistes
“Kui kõik oleks vaid nii lihtne! Kui vaid kõik pahatahtlikud ja kurjad inimesed oleksid ühes kohas koos, siis piisaks üksnes sellest, kui nad teistest eraldada ja kõrvaldada. Aga head ja halba lahutava piiri võib leida iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis kõrvaldama osa iseendast?”- Aleksandr Solženitsõn
“Kui me mõnd inimest vihkame, siis vihkame tema kujul midagi, mis pesitseb meis endis. See, mida meis endis ei ole, jätab meid külmaks.” – Herman Hesse
Üks viis, kuidas me kõik seda eitamise ja projekteerimise dihhotoomiat kogeme, on näiteks siis, kui meil on raskusi oma eksimuse tunnistamisega.
Kui olin seitse aastat vana, tulin ühtäkki mõttele koos oma noorema vennaga kodunt ära joosta. Meie kodus polnud toona küll mingeid suuri probleeme, aga kui mu vend küsis minult ärajooksmise põhjust, siis ma lihtsalt kehitasin õlgu ja vastasin: “Kõik teised ju teevad nii.”
Pakkisime siis oma sinise kohvrikese kõigi vajalike asjadega: küpsised, mänguasjad ja mahlakarbid. Seejärel avasime oma magamistoa akna ja heitsime kohvri esimese korruse aknast välja maapinnale. Ütlesin vennale, et tema esimesena aknast välja hüppaks, ning kuna ta usaldas mind jäägitult, siis kuulas ta sõna. Ta läks ja kükitas akna all põõsa taga, kuni mina ühe jala aknast välja pistsin ning valmistusin lahkuma oma turvalisest magamistoast ja astuma laia maailma.
Silmitsesin eemal mööda sõitvaid autosid ja muutusin ühtäkki üliteadlikuks sellest, et olin kohe ületamas väga tähtsat piiri. Ühel pool akent olin ma kaitstud, sest seal hoidis ema mul silma peal ja mina kuulasin tema sõna. Teisel pool akent aga asuksime kohe reegleid rikkuma. Kui ema teadnuks, et me talle ütlemata õue olime läinud, annaks ta meile kahtlemata kõva keretäie.
See paanikahetk kutsus minus esile äkilise vajaduse taganeda turvatsooni. Hõikasin vennale, et olin midagi tuppa unustanud ning tulen kohe tagasi – ent jooksin otsejoones hoopis emale ütlema, et mu vend kavatseb kodunt jalga lasta. Seepeale tuhises ema uksest välja ja leidiski põõsast mu venna, kes pahaaimamatult ikka mind ootas. Reedetud venna nägu moondus nördimusest ja ta vahtis mind ammuli sui. Mina aga vaatasin teda võiduka pilguga, ise õigust täis. Mu vend sai karistada, aga minust sai ema silmis tema “päästja”.
Kuigi minu toonast käitumist võib pidada lihtsalt ühe õela ja näruse õe koeruseks (ja uskuge mind, olen endale korduvalt kinnitanud, et see hinnang vastab tõele), leidis samal ajal tagaplaanil aset üks täiesti nähtamatu psühholoogiline protsess. Kohe kui ma mõistsin, et valmistusin koos vennaga tegema midagi sellist, mis polnud sugugi üks lõbus ja vahva ettevõtmine, nagu olin arvanud, ning võinuks meid hoopis suure jama sisse kista, tundsin vajadust leida viis end tagajärgede eest kaitsta.
Ka seitsmeaastasena ei lubanud mu “vanema õe” ego mul oma eksimust tunnistada – selline tegu oleks ohustanud mu sotsiaalset staatust mitte üksnes mu enda, vaid ka mu allaheitliku väikevenna silmis. Niisiis projekteerisingi süüteo oma vennale ja jooksin emale kaebama. Kahtlustan, et mu alateadvus tahtis näha selle süüteo tagajärgi selleks, et saada õppetund tulevikus samasuguse häda vältimiseks… ainult et ma ei tahtnud ise neid tagajärgi oma nahal tunda saada.
Kuna olin üleannetu käitumise projekteerinud oma vaesele väikevennale (kinnitan teile, et olen vanemaks saades teda patukahetsuseks tohutult hellitanud), vältisin nõnda silmitsi seismist endas peituva ohtliku käitumisega. Ja sama teeme omal moel me kõik.
Minu puhul oli eksimuse tunnistamine see asi, mida endas tõrjusin. Enamikule inimestest on vastumeelt vigu omaks võtta, sest sellega käib tavaliselt kaasas ebameeldiv piinlikkus-, süü- ja häbitunne. Inimesed sageli isegi ei kaalu eksimise võimalust, vaid kasutavad äärmuslikke meetmeid tõestamaks nii endale kui teistele, et just neil on õigus – isegi kui see tähendab kellelegi teisele haiget tegemist.
Kahjuks on meie tung vältida ebameeldivale tõele silma vaatamist niivõrd tugev, et oleme toimuvast täielikus teadmatuses. Meie mõistus väldib ja varjab enda kaitsmiseks ning valu kogemise takistamiseks kõiki tõendeid meie puudustest ning talletab need tõendid sügavale alateadvusse. See küll ei kõrvalda neid mõtteid, mälestusi ja emotsioone jäädavalt, aga paneb need siiski kohta, kus me ei pea neid „nägema”.
Meie teadlik mõistus on koht, kus elab meie ego – see “mina”, kes iga päev ringi kõnnib ja teistega suhtleb. Kui mõtled sellele, kes “sina” oled, siis tavaliselt samastudki just selle osaga endast.
Siiski on see “sina” vaid su isiksuse nähtav osa. Sinu teadlikkus on nagu valgus, mis võimaldab sul jälgida oma mõttemaailmas toimuvat.
Selle teadliku “valguse” taustal on aga terve “pimeduse” maailm, kus peituvadki need osad meist, mida oleme nii pingsalt püüdnud vältida. Ego on vaid merel hulpiva jäämäe tipp, aga alateadvus on kui see tohutu jäämürakas, mis pinna all varitseb.
Suur osa sellest mürakast koosnebki meie allasurutud mõtetest, mälestustest, emotsioonidest, impulssidest, isikuomadustest ja tegudest. Jung kujutles neid tõrjutud osi ühte sulanud massina, mis moodustab suure nähtamatu osa meie isiksusest ning mis on teadliku meele eest varjul, määrates meie teadmata suure osa meie ütlemistest, uskumustest ja tegudest.
See varjatud osa meie isiksusest ongi me varjupool.
Lugu järgneb…
Allikas: highexistence.com
Tõlkinud Joonas Orav
Tule 15. veebruaril Kristjan Puusilla loengusse Jungiaanlik psühholoogia. Vari – isiksuse tumedam pool. Info selle kohta siin: https://www.facebook.com/events/378298053113379/