Vene loodusravi on alati olnud seotud rahva vaimsete traditsioonidega, kus kogutud rahvaraviteadmised anti ühelt põlvkonnalt teisele edasi peamiselt suulisel teel. Enamus vene loodusravi võtteid põhineb looduse tervistava jõu kasutamisel, füüsilistel teguritel, usulistel tavadel, palvetel, manamistel, maagilistel rituaalidel, šamanismil. Selle kõige sugestiivne mõju ning usk jumalasse võimendasid raviefekti ja aitasid organismi enese jõudude mobiliseerimisega kaasa tervenemisele.
Olid ajad kui usuti, et haigus võib tungida inimese kehasse suu, nina, silmade, kõrvade või suguorganite kaudu. Esines ka religioonil põhinev veendumus, et inimese kehasse võib asuda paha vaim, mis kutsus esile lausa epideemiliselt paljud sel ajal veel mõistetamatud haigused, mille sümptomid tulid ilmsiks närvisüsteemis ja psüühikas ning kadusid pärast „maagiliste rituaalide“ teostamist. Tegu oli psüühilist laadi haigustega, mida tollal ei osatud veel seletada. Ravitsejad ravisid neid haigusi imettegevate rituaalidega: patsientidele sosistati arusaamatuid palveid ja manamisi, neid piserdati veega, teatud nahapiirkondi peksti vitstega, haigete kehaosade imitatsioone põletati tules, ja rituaali lõpuks sai patsient endale amuleti. Idee ravida „nõidust“ nõidusega on vene rahvakultuuris aktuaalne veel tänapäevalgi.
Vene rahvameditsiinile olid tuttavad ka punktid ja piirkonnad, mis vastasid akupunktuuripunktidele ning mida kasutatakse veel tänini. Samuti usutakse vene rahvameditsiinis elementide tuli, vesti, maa ja puu mõjuvõimu ning et neid on võimalik ära kasutada, omades võõraid kehaosi, s.t amulette. Amulett on haiguste profülaktika vanim vorm. Tänapäeval on energiapunktid ja uskumused koondunud bioenergeetika valdkonda, mis on alternatiivravis Venemaal laialt levinud.
Esiemade tähtsaimad loodusravimid olid taimsed ja loomsed või pärinesid inimeselt (uriin, sülg, veri). Ravimtaimede korjamise, ettevalmistamise ja manustamisega olid seotud paljud müstilised ja eriskummalised tavad. Taimede kogumine ja külvamine toimus vastavalt kuukalendrile, sest vaatluse teel oli inimestel teada, et bioloogiliselt aktiivsed ained kogunevad eri kasvuperioodidel erinevatesse taimeosadesse. Taimeosi kasutati kas seespidiselt keedise, leotise, tee või tõmmise kujul või välispidiselt kompresside, niiskete jahutavate sidemete, mähiste või salvidena. Taimravi on Venemaal ka tänapäeval populaarne ning palju loodusravist tuntud taimravivõtteid on uuritud ja need on muutunud tõenduspõhiseks.
Vene rahvaravil olid oma „imevahendid“, mis ei ole oma tähtsust meditsiinis ka tänapäeval kaotanud ja moodustavad moodsast loodusravist kaaluka osa. Need vene rahvaravi 8 maagilist vahendit olid saun, viin, tee, mumio (must või tumepruun vaik), astelpaju, sinepiplaaster, aadrilaskmine ja kupupanek ning söögisooda. Veel tänapäevalgi valdavad paljud vanad inimesed Venemaal aadrilaskmise ja kupupaneku võtteid, sest need olid varasematel aegadel väga levinud. Olid ajad kui arvati, et kõik haigused lokaliseeruvad veres, mistõttu kasutati aadrilaskmist peaaegu iga haiguse puhul. Kuna vahel halvendas aadrilaskmine järsult haige seisundit ja mõnikord põhjustas isegi surma, siis hakati otsima ka alternatiivseid ravivõtteid. Tänapäeval kasutatakse aadrilaskmist alternatiivmeditsiinis enamasti siiski vaid südameveresoonkonna haiguste raviks.
Vene loodusravi kursuse kohta saad rohkem lugeda siit.
Põlistarkuste ja Rahvaravi Kool
7.01.2017