Allikatel on käidud peamiselt kahel põhjusel – esiteks toodi sealt joogivett ja teiseks viidi läbi taigasid tervise hoidmiseks ja saamiseks. Samuti on allikatelt soovitud läbi aegade viljakust ja õnne. Raviallikana kasutati neid allikaid, kust inimesed kuuldavasti ka abi said.
Allikavett loitsiti ja kasutati tervise hoidmiseks erinevate haiguste eest. Kuid rahvapärimus väidab, et raviotstarbel kasutati Eestis allikavett enamasti silma- ja nahahaiguste raviks.
Eestis väidetakse olevat kõigist allikatest 75% silmaallikad. Allikavett on kasutati silmade raviks mitut moodi: võeti käega vett ja tõmmati üle silmnäo; võeti kausiga vett ja siis sellest käega ja tõmmati üle silmnäo või siis kasteti kogu silmnägu kaussi ja pilgutati seal silmi. Muu vesi silmaraviks ei sobinud, ainult bakterivaba allikavesi. Silmaallika tunnuseks on see, et ta voolab põhja või ida poole.
Arvatakse, et inimesed said allikast abi, sest vees leidus silmaraviks kasulikke mineraalseid mikroelemente. Aja jooksul said tõelisteks silmaallikateks just need, millest kuuldi abi olevat. Eesti tuntuim ravi- ja silmaallikad on Helme allikad Valgamaal. Samuti oli populaarne raviallikas Pilistvere Uduallikas, Tallinna kandis aga Proomu.
Saula Siniallikate vett kasutati samuti silmahaiguste vastu, kuid räägitakse, et see vesi aitas ka paljude muude hädade, s.h nahahaiguste, näiteks sügeliste korral.
Välispidiselt määriti allikavett ka valutavatele kohtadele. Rahvajuttude järgi aitavat valude vastu näiteks Põrguvalulätte allikavesi.
Samuti räägitakse allikate võimest ravida vähki. Vähi vastu aitavat Kuremäe allika vesi ja Põrgulätte (Urvaste vald) vesi, kui seda juua. Uskumus abist vähi vastu on tekkinud hilisemal ajal, seda rahvajuttudes ei mainita.
Allikates käidi ka suplemas. Tervise tagasisaamiseks mindi allikasse, kasteti end kolm korda üle pea vee alla ja loodeti terveks saamist. Taoline külm karastusviis annab kindlasti energiat juurde, kuid levinud oli see komme pigem meie idapoolsete sugulasrahvaste juures. Eestis võib seda raviviisi näha vaid Kuremäel.
Allikaveega tervendamisel ei piisa vaid veest, olulised on ka sõnad ja palved, mida veele peale loetakse. Alustuseks on alati hea mõte allikat kõnetada, teretada ja lõpus tänada. Nii on tehtud läbi aegade. Sõnumid ja palved koostab iga inimene ise.
Enamasti tuleb allikalt vett võttes midagi ka vastu anda. Kombed selles osas on Eestis paikkonniti erinevad. Kõige sagedamini annetati allikale hõberaha, kui tervet raha ei saanud anda, kraabiti sellelt hõbevalget. Rahal arvati olevat kõige tugeval mõju. Samasugust mõju kui hõberahal arvati olevat ka hõbesõlgedel ja sõrmustel. Kui allikale annetati toitu või muid esemeid, siis neid ei visatud vette, vaid asetati kaldale.
Allikate juurest ja allika seest ei võta kunagi teiste ande kaasa. Kõik mida allikalt leida võib, on inimesed sinna heitnud haiguse äraandmiseks, seepärast, kes allikast midagi võtab, saab ise häda külge.
Koostanud: Anneli Sirp
Allikas: „Eesti allikad“ Kristel Vilbaste, 2013